Pages

Laupäev, 22. september 2012

Kukeseenepirukas ja sügise algus

Laupäeva hommikud on aeg, kui saab ärgata just siis, kui soovid. Ärgates võib võtta öökapilt mõne kunsti- või luuleraamatu ja nautida raamatulehtede krabinat (praegu loen tavaliselt igal õhtul ühe luuletuse Tõnu Õnnepalu luulevormis päevikust "Kevad ja suvi ja", milles on peaaegu iga päeva kohta üks luuletus). Seejärel võib laisalt üles ärgata, sest kass juba ammu nurub süüa, ja minna kööki kohvi keetma. Kui oled veel reede õhtul küpsetanud kukeseene-suitsukanapirukat, siis kohvi kõrvale on see taevalik algus päevale. Nurruv kass, tass kuuma kohvi ja päike aknast piilumas!

 
See on küll üsna suvise olemisega pirukas, aga ehk natuke ikkagi ka sügisene :) Pärast sellist hommikusööki on suur rõõm minna Maarjamäele ja Pirita metsa jalgrattaga sõitma. Mmm...männimetsa lõhn, mu lemmik!

Kukeseene-suitsukanapirukas
 
Tainas (selle võib vabalt juba paar päeva enne valmis teha):
125 g võid
250 g jahu (sellest u 100 g speltajahu)
1 sl meresoola
1 muna
 
Haki külm või jahu-soola sisse kuni saad purutaolise massi. Lisa muna ja keeruta kokku taignaks. Pane see toidukilesse ja aseta paariks tunniks külmkappi "rahunema". Rulli taigen lahti ja vooderda sellega 24-26 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja küljed. Eelküpseta 10-15 min 200kraadises ahjus (küljed vooderda fooliumiga ja põhi torka kahviliga läbi).
 
Täidis:
2 küüslauguküünt
3 suurt peotäit kukeseeni
võid praadimiseks
salveid
150-200 g suitsukana (nt kintsutükke)
100 g sinihallitusjuustu
3 muna
75 g mascarpone't
200 g kohvikoort
pipart
 
Prae võis seened koos hakitud küüslauguga. Lisa salveilehed. Tükelda suitsukana ja sinihallitusjuust ja laota need koos seentega eelküpsetatud tainale. Sega omavahel mascaprone, munad ja kohvikoor. Kalla see pirukale. Maitsesta pipraga. Küpseta 200kraadises ahjus 20-25 min. Enne lahti lõikamist lase veidi jahtuda. Serveeri värske salatiga.
 
Luiged kogunevad
23. september, teisipäev.
Küll see sügise värviline õhetus on ilus
ja tühi. Mered ja rannad on juba kaugel.
Siin on tuulel teine hääl, aga tähistaevas on nagu suurem,
nagu öö oleks sisemaa kohal mere eest.
Sai veel päikese käes istuda ja raamatut lugeda.
Nüüd on iga selline istumine juba nagu varastatud.
Aga ükskõik. Niikuinii ei jõua enam midagi.
Ei elult varastada ega varem varastatut tagasi tuua.
Ja kust seda võttagi? Taskud on tühjad, sügis,
ainult ilusaid lehti murul. Muud midagi.
 
(Tõnu Õnnepalu"Kevad ja suvi ja")

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar